Estonian for beginners - Boston Estonian School adult language class

Autor: Ariel Connelly-Smith, Eesti keelt aitas toimetada Anna-Liisa Sepp

(English version below)


Iga kord kui ma ütlen inimestele et ma õpin eesti keelt, nad reageerivad sageli segaduses. Paljud inimesed pole Eestiga tuttav, ja vähem teavad, et riigil millel on ainult 1,3 miljonit elanikku on oma keel. Vist ainult need, kes on kõige põhjapoolsemat Balti riiki juba külastanud? Ma olen kuulnud vastust “Miks? Kõik räägivad seal inglise keelt” mitu korda. Isegi minu lapsepõlvesõber, kes inglise ka eesti keelt ladusalt räägib ning minu ambitsioone algusest peale toetas, ütles mulle: “Enamik eestlasi räägivad suurepärast inglise keelt” justkui minu soov eesti keelt õppida tuli eksiarvamusest et eesti keele oskus on vajalik turismireisil ellujäämiseks.


“Kõik räägivad seal inglise keelt” on õiglane avaldus (aga mitte alati relevantne Eesti maapiirkonnas). Keel, millel on 14 erinevatkäänet, vähe sugulussõnu, ja indoeuroopa keeltest oluliselt erinevad foneemid, on keele õppijatele vähemalt heidutav, isegi arusaamatu. Kuigi arvestan, et ma olen mõnevõrra keelenohik – räägin ladusalt saksa keelt ja mul on algteadmised hispaania ning norra keelest – minu esimesed läbikäimisega eesti keelega proovisid minu kavatsuste siirust. Eesti keel on soome-ugri keel, mis on hoopis erinevast keeleharust kui ükski keel mida olin ise proovinud õppida. Kuigi leidsin saksa sugulusõnadest avastamisega hetkelise kergenduse – näiteks “prillid” nagu “Brille” – minu algsed sõnavara õppimise pingutused panid mind muretsema et keele õppimine on nagu sõnade sõelumine. Võitlesin, et meenutada uusi sõnu ning mälutrikke luua. Ma mõistsin, et ma vajasin tuge minu eesti keele õppimise unistus reaalsuseks teha.


Enamikute maha-panevad reaktsioonid minu keele eesmärkidele alguses tõrjusid mind esimest korda Bostoni Eesti Seltsisse (BES) kirjutada. Ma eeldasin, et BES on eksklusiivne kogukond eesti sisserändajatest. Ma arvasin, et “tüüpilisel” Eesti Kooli õpilasel on eesti emakeelsed vanemad kellega ta räägib kodus eesti keelt, ta külastab igal suvel sugulasi Eestis, ja vajab ainult õpetajate abi keele lugemiseks ja kirjutamise õppimiseks. Aga ma olin õnnelikult üllatunud, kui ma sain Triin Vallastelt (BESi Eesti Kooli direktor) ja Paul Attemannilt (BESi president) entusiastlikke vastuseid, millega nad mind kooli tervitasid!


Kuigi minu eelarvamused olid osaliselt õiged – paljud BESi liikmed keda ma olen kohanud on Eesti immigrantide perekondadest – keegi ei kahtlustanud minu soove kogukonnaga liituda ega eesti keelt õppida. Kui ma jõudsin Eesti Kooli esimeseks päevaks 2019 aprillikuus olin üllatunud teiste täiskasvanute (eesti naiste abikaasad enamasti) koos Jeffers Engelhardtiga (Triinu abikaasa) ümber laua avastamiseks leida. Jeffers oli lahkelt pakkunud mulle vabatahtlikult algusest peale eesti keelt õpetada. Ma mõistsin teiste õpilaste perekondlikke kohustusi ja nende kiiret elu, ning arvasin et meie keelegrupp ei kesta kaua. Aga kahe nädala pärast tulid kõik tagasi ja tundsin et klassis on ühised eesmärgid. Olin õnnelik, et selles gruppis minu keele õpingu eesmärgid olid tunnustatud ja toetatud. Enamus inimesi tulid kolmandasse klassi tagasi ja edasi minnes meie grupp muutus tavaliseks ja meie eesti keeletund täiskasvanutele oli sündinud.


Ajas edasi oktoobrini 2020, ja koroonaviirusi katkestustele vaatamata, meie klass on ikka endiselt tugev. Enamus “Eesti Kooli” täiskasvanud on siin algusest peale olnud ja on tavalistele klassidele pühendatud. Õpilased kes on eesti perekondadesse abiellunud tunnevad et neil on vastutus eesti keelt õppida, et nende peredega paremini suhelda. Paul Branzetti ütleb: “Minu naine on pärit Eestist ja minu lapsed on palju aastaid eesti keelt õppinud. Ma tahaksin minu naise perega suhelda kui me külastame Eestit.” Dennis Iglesiasil on sarnased eesmärgid ja kirjeldab neid huumoriga: “Kahe keelesed vaidlused mu eestlase ämmaga on – minu naisele – väga väsitavad. On ka aeg teda aidata!” Fakt on, et eesti keel pole keel mida tänava peal igapäevaselt kuulda. Irooniliselt, see on ka teine põhjus keeleõppimiseks Dennis tahab õppida keelt “mida väga vähe inimesi Eestist väljaspool saavad aru.”


Vastutustunne on ka minule peamine põhjus miks Eesti Kooli tulla. Kui minu 18-aastane vanavanaema Soomest Ameerikasse põgenes, ta tahtis meeleheitlikult inglise keelt õppida, et alustada uut elu. Kuigi tema pingutused Ameerika ellu assimileerida olid imetlusväärsed, ta otsustas oma lastele mitte soome ega eesti keelt õpetada ning ühendused mõlema riigiga kadusid. Mu nõod alustasid karjääri ja omaenda perekondi, aga ma otsustasin, et see oleks – minu ebatraditioonilised elueesmärkide ja keelehuvides tõttu – minu kohustus avastada meie puuduvat pere päritolu. Mind huvitab ka eesti elujõuline muusikakultuur. Minu ülikoolikooril oli 2014 rahvusvaheliste teemadega kontsert, ja kuulus Eesti laul “Ilus maa” oli programmis. Ma ei teadnud siis Eestist midagi – ja isegi ei teadnud, et mul on Eesti veri – aga armusin ootamatult laulu ning Laulva Revolutsiooni ajalukku. Ma tahan järgmises Laulupeos laulda ja Eestisse tagasi pöörduda, et minu vanavanaema reisi lõpuks lõppeda. See on minu unistus, koostöös Kultuuriministeeriumiga töötada ja Eesti kultuuri pandeemiajärgeses maailmas arendada.


Täiskasvanute õpilastega on eriti suur väljakutsumus erinevaid ajakavasid ja eesmärke sobitada. Jeffers, kes ikka meie grupile väsimatult õpetab, on välja töötanud unikaalseid õpetamismeetodeid. Ta keskendub tavalistele vigadele ja julgustab iseseisvat õppimist. “Ma arvan, et hääldus on eesti keele õppijatele eriti raske,” Jeffers kirjutab, “ning ma proovin õpilastele lühikeste sõnadega lühiluuletusi harjutamiseks anda. Jagan enne iga klassi lindistusi õpilastele kuulata. Ma keskendun grammatikamõistetele ja aitan õpilastel iseseisvalt tundide vahel õppida. Kõigil on väga kiire, ning grammatikaharjutuse valmistamiseks võimalusi ei ole; ma proovin kõigile veebi ressursse näita ja neid aitada. Jeffersi lemmikveebisaitidel on Eesti Keele Instituudi sõnaraamatud (http://portaal.eki.ee/dict/ies/ ja https://www.eki.ee/dict/qs/) ning tasuta eesti keele e-kursused (www.keeletee.ee). Kuigi toetus erinevate õppimis stiilde jaoks pole lihtne, eriti koroonaviiruse ajal, meie grupis on tunginud tugevad sõprused mis ei näita lähetulevikus lõpumärke. Õpilane Eddy Engelman kinnitab: “Jeffers on imeline. Ta on suurepärane õpetaja, ja me oleme väga õnnelikud koguda teadmisi tema eesti keele oskustest.” Jeffers lisab, “See on tõeline rõõm, et neid imelisi ja motiveeritud täiskasvanuid õpetada. Need ei ole õpilased, need on sõbrad!”


Ma olen vist liiga optimistlik, aga mõtlen et rohkem keeletunde täiskasvanutele – mitte ainult lastele – saaks eestikeelset rahvastikku kasvatada üle 1,5 miljoni. Hõre rahvastik ei ole see, mis meie ilusa keele tulevikku ähvardab, vaid selle olemasolu teadmatus. Minu keelerännak on näidanud, et eesti keelegruppide olemasolu ja selle õitsemine võib olla võti meie kultuuri elus hoidmiseks.

_____________________________________________________________________________________


Whenever I tell people I am learning Estonian, I am often met with confusion or incredulousness. Most people aren’t familiar with Estonia, and even fewer realize the small country of 1.3 million people has its own language. Those who have visited the northernmost Baltic state? I’ve heard the “Why? Everyone there speaks English” reply too many times. Even my bilingual childhood friend, who supported my ambitions from the get-go, told me: “Most Estonians speak excellent English” as if my desire to learn Estonian were rooted in some misconception that command of the language was required to survive a bucket-list trip to Tallinn.


“Everyone there speaks English” is fair rebuttal (though not completely accurate in rural Estonia). For native English speakers, a language that possesses 14 cases, few cognates, and phonemes vastly different from most Indo-European languages appears intimidating at best, incomprehensible at worst. Although I consider myself somewhat of a language maven – I speak fluent German and possess working knowledge of Spanish and Norwegian – my first interactions with Estonian tested the depths of my intention. Estonian is a Finno-Ugric language, unrelated to any language I’d dabbled in. Although I found momentary relief in discovering some German cognates – the word “prillid” (eyeglasses) likening “Brille”, for example – my initial efforts learning vocabulary made me wonder if my brain had turned into a proverbial sieve. I struggled to recall many words and to create mnemonic tricks to make memorization easier. After a while, I realized I needed support to make my dream of learning Estonian a reality.


Based on most people’s reactions to my language goals, I felt apprehensive writing to the Boston Estonian Society for the first time. I assumed the Society was a close-knit, somewhat exclusive community limited to those with direct ties to Estonia. The “typical” Estonian School student, I reasoned, was probably elementary-school age, spoke Estonian at home, had Estonian parents who wanted them to read and write the language, and visited relatives in Estonia every summer. However, I was happily surprised when I received responses from both Society President Paul Attemann and Estonian School Principal Triin Vallaste enthusiastically welcoming me to school!


Although my preconceptions about BES were not completely wrong (most people I know are family members of Estonian immigrants), no one questioned my desire to join the community or learn an uncommon language. When I arrived at Estonian School the first day in April 2019, I was shocked to discover other adults – mostly spouses of Estonian wives – gathered around a table with Jeffers Engelhardt, Triin’s husband who generously offered to teach me Estonian from the ground up. Learning of others’ family responsibilities and hectic lives, I didn’t expect our group to last long. However, I was excited when everyone returned two weeks later, and realized that maybe there were some common goals here, after all. I found it deeply refreshing to meet a group of people helping me realize that my aspirations, once so easily dismissed, not only had substance, but were shared. After most folks returned for the third session, it was assumed our group was regular, and our adult class was born.


Fast-forward to October 2020, and, despite interruptions due to COVID, our class is going strong. Most of us attending “Eesti Kool” have been there since day one and have committed to regular classes. Students marrying into Estonian culture feel a sense of responsibility for learning Estonian in order to better communicate with family. Says Paul Branzetti: “My wife is from Estonia and my kids have been learning Estonian for many years. I would like to understand and [be able to communicate] with my wife’s immediate family while visiting Eesti.” Dennis Iglesias shares similar aspirations and puts a humorous spin on his motives, admitting: “Verbally sparring through my mother-in-law is very tiring…for my wife. It’s time for me to step up!” Ironically, the fact Estonian isn’t a commonly-learned language is another reason for its appeal. Dennis says he wants to learn “a secret family language only a few people outside of Estonia understand.”


For me, a sense of responsibility is also the driving force behind my reasons for attending class. When my great-grandmother fled Finland at age 18 and arrived in America, she desperately wanted to learn English and start a new life. Although her efforts to assimilate into American culture were admirable, she decided against teaching her children Finnish and Estonian and ties to both countries were lost. Having seen most of my cousins charge into careers and start families of their own, I decided it was up to me – with my interest in languages and somewhat untraditional life goals – to try to uncover the missing parts of our heritage. Additionally, I am drawn to Estonia’s vibrant musical culture. While singing with my community college’s choir back in 2014, “Ilus maa” was included as repertoire for our international concert. Back then I knew nothing about Estonia (including the fact I had Estonian heritage), but I unexpectedly fell in love with the song and became even more intrigued by the Singing Revolution. I want to sing in the next Laulupidu and return to Estonia, completing the circle my great-grandmother left behind. It is my dream to collaborate with the Estonian Ministry of Culture to promote Estonian culture overseas in a post-COVID world.


Keeping up with adults’ varying schedules and language goals has its challenges, too. Jeffers, still tirelessly teaching our group, has developed unique methods to cater to our diverse backgrounds by focusing on common problem areas and encouraging independent learning. “I find that pronunciation is especially challenging for Estonian learners,” Jeffers writes, “so I try and give short poems with simple vocabulary and fewer-syllable words for practice. I distribute recorded versions ahead of class meetings for folks to absorb. In terms of grammar, I focus on concepts and enabling those in the class to continue self-guided learning over the course of the two weeks in between classes. We are all extremely busy, so there isn’t the opportunity to drill and memorize grammar and vocabulary; I try to point everyone to online resources, answer questions, and make everyone equipped to use those resources.” Two of Jeffers’s favorite go-to websites include the Estonian Language Institute’s online dictionaries (http://portaal.eki.ee/dict/ies/ and https://www.eki.ee/dict/qs/) as well as the free Estonian Language E-Courses (www.keeletee.ee). Although accommodating everyone’s learning styles doesn’t come without challenges, our group has maintained close relationships, and, although our class began somewhat inauspiciously, it doesn’t show signs of falling apart anytime soon, even with coronavirus limiting our interactions. Student Eddy Engelman affirms: “Jeffers is unreal. He is a great teacher anyway, but to get the benefit of his Estonian is something we are all very lucky to have.” Jeffers adds, “It’s a real joy to get to teach wonderful, motivated adult learners; they are friends, not students!”


Perhaps I am overly optimistic, but I wonder if language classes open to not only children of Estonians, but to adults as well, might help push the number of Estonian speakers past 1.5 million. For me, it is not the sparse Estonian population that threatens the future of this beautiful language, but lack of awareness of its existence. To educate folks similar to the ones I encountered at the beginning of my language journey that Estonian language groups not only exist, but are flourishing, might be key to keeping our culture alive.






Featured Posts
Recent Posts
Archive
Search By Tags
No tags yet.
Follow Us
  • Facebook Basic Square
  • Twitter Basic Square
  • Google+ Basic Square

Boston Estonian Society | © 2021 BES | 65 Church Street, Warren, RI 02885

  • Facebook Social Icon
  • Twitter Social Icon
  • Google+ Social Icon