Kas ajalugu kordub? Bostonis tähistati Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva

Kui rääkida ainult Eesti iseseisvuse järjekordsest tähtpäevast, siis on kordus ilmne ja tõestatav - niipea kui päikesekell hakkab veebruari näitama, lööb Bostoni Eesti Selts kihama. Jagatakse ülesandeid - kes teeb kartuli salatit, kes rosoljet ja et meelest ei läheks - kelle käes on kohvikeetja!!?...

Näoraamatus (Facebook) lappab juhatus lehti, et kõik toimuks just nii nagu toimuma peab, teated saadetakse laiali, millele järgneb terve rida meeldetuletusi eelseisva ürituse toimumisaja ja koha suhtes... et meelest ei läheks... Kõnelejad maadlevad kõne tekstide kallal, sõnavõtjad seavad sõnu ritta ning lapsed laulavad koolimaja keldris ühte laulu uuesti ja jälle... et meelest ei läheks... ning et see hakkaks kõlama just nõnda kui koolipapale meeldib...

Ja siis see toimus.

24. veebruaril, 2024, algusega kell 16:00 Scandinavian Cultural Center'is (Newton, MA)

Laudadel popurii salatitest ning kiluleibadest (kui alustada algusest). Laudaderivi lõpus troonimas saiad, pirukad ning koogid. Kohvikeetja lööb mulksu, president tormab köögi ja kõnepuldi vahet ning ridadesse seatud sadakond tooli võetakse piduliste poolt väikeste vahedega omaks.

Hakkame peale! (mikrofon nagu töötaks... aga võib olla ei tööta ka) Kas kuulete mind?

Vaikus võtab maad - kuuleme.

"Tere, ja tere tulemast Bostoni Eesti Seltsi poolt korraldatud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisele..."

Kavaleht on konkreetne ja selge. Ka kunstilises kujunduses on märgata järjepidevust, eeskavast rääkimata. U.S.A. hümn - "Eesti Lipp" - Seltsi presidendi avasõna - Tervitused...

Rahvas kuulab, ajalugu kordub... ja ei kordu ka, sest sõnavõttudes on rohkem ärevust ning muret maailmas toimuva suhtes. Eeskätt, mis puudutab Ukrainat. Ikka ja jälle lipsab sõna- saanute huulilt küsimus "mis saab siis, kui..." ja kindlat vastust ei tea meist täna keegi.

Olgu siinkohal ajaloolise tõe huvides ära toodud ka need kutsutud ja külalised, kes oma mõtteid kokkutulnutega jagasid.

Mr. Paul Rabchenuk, Ukraina Kongressi Komitee, Bostoni osakonna asepresident; Mr. Uldis Karlis Sipols, Läti aukonsul Bostonis; Mr Teo Forcht Dagi, Leedu aukonsul Bostonis.

Õhtu peakõnes jagas omi mõtteid Eestist Harvardi ülikoolis ennast täiendamas Anna Milena Linder.

... et meelest ei läheks... sõnavõttude paraadi jõudis vahepeal oma etteastega ilmestada ka Bostoni Eesti Kooli Segakoor Jeffers Engelhardt'i juhatusel... (mul on alati jäänud segaseks, kus lõpeb arvuliselt lauluansambel ja algab koor... aga koor, see kõlab uhkelt!... igatahes).

Lapsed laulsid, kaamerad välkusid ja nutitelefonid tõusid taevasse. Mina oleks plaksutanud kauemgi.

Lõppsõnas räägiti Eestist põgenemisest..., millest käesoleval aastal möödub 80 aastat. Meenutati neid seltsi liikmeid, kes viimase aasta jooksul meie hulgast lahkunud aga ka neid, kes Eesti iseseisvuse eest andsid oma ainuma.

Lilli jagus kõigile, kelle nimesid kavalehelt leida ja rohkemgi.

Eeskava lõpetas - Eesti Hümn

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!

Ei leia mina iial teal, see suure laia ilma peal,

mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa!

... jah uh-oh, peaaegu oleks meelest läinud...

Sünnipäevakringli konkurss!

Zürii võttis kohad kringlialtari ümber sisse vahetult... seisid, näksisid siit ja sealt, noogutasid ja läksid laiali. Seejärel anti rahvalegi võimalus kaasa mekutada ning oma lemmikule võiduloos karpi poetada. Tulemus - zürii otsusega kuulutati võitjaks (ja seda juba teist aastat järjest) seltsi presidendi Paul Attemanni pagaritöö (esile toodi eeskätt

selle traditsioonilisi maitseomadusi). Publikulemmiku tiitli pälvis Karina Branzetti eksperiment, mis paitas mahedalt minu (ja mitte ainult) shokolaadi lembust.

Ajalugu kordus... seda õnneks vaid Bostoni Eesti Seltsis.

Villu Tari