Bostonis helistati jõulukella

Hendrik Branzetti, vasakul, ja Enrik Attemann, kitarril, esinevad eesti laul 'Tallinna Teel' jõuluvanale.

Uhked vanemad Ants Hartmann ja Siiri Julianus koos oma väikese tütrega, Liisi,  ning Karl Pops ja Liis Hinsberg Shea, nautivad Bostoni Eesti Seltsi jõulupidu. 

Vasakult:  Mart Ojamaa, Liia Vilms, Marilem Soodla-Ferentinos, Anne-Reet Ilves Annunziata, PhD Eesti Au-konsul Bostonis, Epp-Karike Sonin.

Nordic Saal, Skandinaavia Kultuuri Keskuses, oli täis ligi sada inimest kes tulid kokku et näha jõuluvana, nautida pühaderooga (kodutehtud verivorstid, hapukapsaid, röstitud kartulit, must leib ja pühadeks magustoidud) üksteise seltskonda. 

Ja sedapuhku juba üsna varakult - 6. detsembril, seda nagu viimastel aastatel tavaks saanud West Newton'is asuvas Skandinaavia Kultuurikeskuse Nordic Hall'is... Kuidagi kodune on seal ja pererahvas tasane ning külalislahke...

Bostonis ollakse varased kellahelistajad oldud ilmselt alati, sest vaatamata seltsi pikale elueale... (eeloleval kevadel täitub Bostoni Eesti Seltsil 90 aastat järjepidevat tegevust, olles nõnda üks vanimaid seltse kogu Põhja Ameerikas)... pole seltsil kunagi olnud seda päris oma kodu nagu mõned nooremad keskused seda igaks elujuhtumiks ja kalendripühade tähistamiseks vabalt ja omaenese valikul nautida võivad. Ja eks see määrabki kuupäeva ning Bostonis ollakse sellega harjunud sest oleme ausad, kuupäevi on kalendris nihutatud aegade jooksul nädalate ja kuude kaupa edasi ja tagasi ning sellest võib täiesti omaette loo kirjutada.

Anno Domini 2025 kirjutatakse 25. detsember aga punasega nii Eesti kui Ameerika kalendris (kodu-eestis ollakse pärast taas-iseseisvumist eriti helde ja võõba saavad peale ka päevad enne ja pärast... aga numbrid numbriteks - usu sina või ära usu, jälle hakkab aastaring otsa saama ning aeg on kokku saada ja see ongi kogu asja tuum (tunnista seda või mitte), sest nagu Bostoni Eesti Kooli kõige nooremad mudilased tänavuse peo algust oma lauluga alustasid - "... üks päkapikk läks kõndima, sest käes on Jõuluaeg..."

Ja nii järjepanu see pidu siis peetigi... "päkapikud " vahetusid ja hakkasid pikkuselt ning repertuaari raskus-astmelt kaalu lisama (hetkel on koolijuhataja sõnul kirjas ja iga teine nädalavahetus usinasti ametis 26 last + täiskasvanute keele õope- ja täienduskursus). Etteaste järgnes etteastele, aplaus aplausile kuni kogu see koolipere end viimaks üles rivistas, et vastu võtta igati väljateenitud kiitus ning teha tänukummardus.

Vaevalt jõuti see vimanegi päkapikuke sealt põrandalt üles korjata kui põrandale lehvis seltsi nais-rahvatantsu-rühm. Muusika tümpsus halastamatu järjekindlusega, ole ainult varmas sõõre moodustama ja kohti vahetama ja... siin tuli korraks sõlm sisse.... aga pole lugu - lusti meil on ja tahtmist rohkemgi veel... ja selles, arvan, peitubki Bostoni seltsi pikaealisuse saladus... Kui keegi oleks kohapeal teinud teadustööd ja mõõtnud aparaatidega aplauside pikkust ning detsibelle, siis olid meite naised ilma igasuguse kahtluseta kulda väärt. On seda alati olnud...

... sest kui etteasted eteldud, võttis kogu see selts ennast pikka järjekorda ja läks taldrikute täitmiseks. Mida kõike... ja sedagi suuresti just tänu meite naistele. Söödi, joodi, osteti loterii pileteid, et siis loosiõnne proovile panna, aeti juttu, tehti pilte (mõni neist mahub ehk isegi siia leheruumi juttu ilmestama)... Kas keegi koputas?... Muidugi!... sealt ta tuleb... sigin sagin... "laulad või luuletad?" - ..."ei ma mängin pilli"... kõik toimis...nagu muiste...

Ja ometi oli seegi pidu omamoodi eriline - kirjutaja ei mäleta viimase 35 aasta jooksul mil ta ise seltsielust, kas pealtvaatajana või tegijana osa võtnud, ühtegi sellist, kus oleks piduliste hulgas nõnda rohkesti olnud neid kõige pisemaid päkapikke, kes veel ema rinnalt maailma uudistasid. Tere tulemast!

Aeg lendab ning aastad tulevad maa ja mere pealt...

Lõpetuseks ütleks vaid üht - niikaua kuni meil päkapikke jagub, niikaua püsib ka Bostoni Eesti Selts, püsivad meie naaberseltsid ja ühendused üle kogu maailma. Püsib meie Eesti, meie emakeel ja isamaa. Püsime meie...

Jõulukellade helinal meile kõigile (jah, ka sinule, kes sa praegu seda kirjatükki loed) meie kõigi poolt siit Bostonist:

Rahulikku ja õnnistet pühadeaega ning et aasta uus oleks parem kui iial enne!